Kaukaasia- ja kesk-aasia lambakoerte ekspertiis on nende eritüübilisuse tõttu väga keeruline, eriti algajale kohtunikule. Näituste ajaloos on esinenud juhtumeid, kus kohtunikud ei ole suutnud kaukaasia lambakoerte ringis eristada päritolult neile lähedast kupeerimata sabaga kesk-aasia lambakoera ning kesk-aasia lambakoerte ringis lõigatud saba ja kõrvadega kaukaasia lambakoera.
Tõepoolest, neis kahes tõus on palju ühist. Elavad nad sarnastestes looduslikes tingimustes, märgatavate päevaste ja öiste temperatuuride kõikumisega kontinentaalses kliimas, kasina toitumise ja piiratud joogivee võimalusega. Peamistes leviku piirkondades elavad mõlemad tõud väikeste gruppidena lambakarjade juures, tihtipeale inimesega pidevas kontaktis olemata- elades seega praktililiselt karjalist eluviisi. Mõlemat tõugu kasutatakse lisaks karjade valvamisele ka karjuste elamute, kishlakkide ja auulide valves.
Mõlemad tõud põlvnevad Aasia iidsetest dogilaadsetest koertest ja paistavad silma küllaltki suurte, ühtedes- samades piirides kõikuvate mõõtmetega (turjakõrgus umbes 60- 80 cm), on tugeva ja koreda luustikuga. Tõud on väga harmoonilise kehaehitusega, pisut pikenenud formaadiga, mahuka ja tugeva lihastikuga. Nii kaukaasia kui kesk- aasia lambakoeral on küllalt lai keha ning anatoomiliselt ehituselt jaasetuselt sarnased jasemed tugeva, lihaselise õlavõõtme, veidi sirgete nurkadega õlavarre- abaluu ühenduse ning lühikeste ja massiivsete randmetega. Tagajalad on mõlemal tõul lihaseliste, laiade reite, lühikeste saarte, tugevate sirgevõitu hüppeliigeste ja tugevate poidadega. Tagajalgade seis ei ole taha väljaveninud.
Kogu tõusiseste tüüpide rohkuse juures on kaukaasia lambakoerte standard koostatud eelistatavama gruusia tüübi alusel, kesk- aasia lambakoerte standard- parimatüübilise turkmeenia alabai kirjelduse põhjal. Ja nii võrreldes omavahel kaukaasia ja kesk- aasia lambakoerte parimaid esindajaid püüame kirjeldada iseloomulikemaid, üht tõugu teisest kõige enam eristatavamaid omadusi.
Iga tõu iseloomulikemaiks tunnusteks on põlvest – põlve edasiantavad temperament ja käitumise eripara, mis on omased ainult antud tõu esindajaile.
Kaukaasia lambakoera käitumine on aktiivsem, keevalisem, enamväljendunud agressiooniga. \”Kaukaaslase\” iseloom on plahvatuslikum kui \”kesk- aasialasel\”.
Koerte temperamendi parimaks näitajaks on saba ja selle aktiivsus. Kaukaasia lambakoeral on saba sagedamini tõstetud kõrgemale seljajoonest. Kesk- aasia lambakoeral võib täheldada kupeeritud saba allesjäänud osa horisontaalsemat asetust. Rahulikus seisundis on saba tihti alla laskunud ning katab pärakuava, see ei ole aga märk argusest või ebakindlusest, vaid räägib selle tõu rahulikust, tasakaalustatud temperamendist seejuures vähegi kahandamata tema võitlusomadusi. Kui kesk- aasia lambakoera saba on alusel pidevalt ülestõstetud nagu terjeril, annab see tunnistust liiga aktiivsest loomusest, mis seotud suurte energiakulutustega. Kesk- aasia lambakoertele on iseloomulik eluks vajalike ressursside äärmiselt ratsionaalne, maksimaalselt saastlik kasutamine, mis on seotud väga raskete elutingimustega.
Võrreldes omavahel ühe ja teise tõu peade välimust võib märgata olulist erinevust nende joontes ja proportsioonides. Vaatleme tähelepanelikult soovitavat tüüpi kaukaasia lambakoera pead. Eest- ja ülaltvaates meenutab see tompi kiilu, mille alus asub laial, veidi kumeral ja kõrgel otsaesisel lühikeseks kupeeritud, laiali asetsevate kõrvade vahel. Kõrvade sisemised servad lõpetavad pea ülemise osa kontuuri. Kõrva välimine serv ei tohi asuda madalamal silmade tasapinnast. Otsmik on kaukaasia lambakoeral väga lai, mitte pikk- otsmiku laius on võrdne selle pikkusega. Põsesarnad hästi eristatavad.
Pea laiust sarnade kohalt rõhutab veelgi tihe ja püstine nn. põskhabeme moodustav karv. Üleminek laialt otsmikult koonule on märgatav, kuid mitte järsk. Koon on suhteliselt lühike (2- 3 cm võrra lühem poolest pea pikkusest), mahukas, alusel hästi täidetud, ninapeegli suunas pisut kitsenev. Tombi lõike annavad koonule paksud, vaga võimsatele lõugadedele tihedalt liibuvad mokad. Alalõua laiust rõhutab ka lõikehammaste lai joon ning väga suured ja pikad kihvad. Ninapeegel ei ole väga suur ega ninatiivad avatud (haavatava kohana ei tungi ninapeegel mokkadest ettepoole).Külgvaates on kaukaasia lambakoera pea samuti kiilukujuline, kuid tänu kõrgele otsmikuosale kitsam. Pea tervikuna jätab äärmiselt massiivse mulje meenutades mõnevõrra pruunkaru pead.
Kesk- aasia lambakoera pea on üldise massiivsuse juures pikem kui kaukaasia lambakoeral ning on voolujoonelisema kujuga. Otsmik on lai, sarnad on küll väljendunud, kuid ei tungi teravalt esile vaid lähevad sujuvalt üle oma alusel väga mahukaks, ninapeegli suunas peaaegu üldse mitte kitsenevaks, kergelt pikenenud koonuks. Ninaselg peab olema lai, silmadevahelises osas hästi täidetud. Laia alumist lõuga katvad paksud ülamokad muudavad pea veelgi massiivsemaks.Külje pealt vaadates näib kesk- aasia lambakoera pea täisnurksem ja koljuosas madalam kui kaukaasia lambakoeral. Otsmikujoon on paralleelne alalouajoonega. Üleminek otsmikult koonule peaaegu märkamatu, tasane.
Kaukaasia ja kesk- aasia lambakoera silmad on laia asetusega, sügaval, mõõtmeilt vaheldased, tumedat värvi. Ent kesk- aasialasel paiknevad nad otse, kaukaaslasel aga veidi kaldu nii, et silmade sisemised ja välimised nurgad on erinevatel kõrgustel (valimine pisut kõrgemal sisemisest).
Väga iseloomulik, teistest koeratõugudest erinev on kesk- aasia lambakoera pilk. Koer silmitseks teid justkui altkulmu, pead tostmata ja pööramata, ainult silmi liigutades. Silmavaade näib sunge ja raske. Kaukaasia lambakoerale on iseloomulikum avatum, vahetum pilk, mis teeb ta ka koitvamaks. Ent, nii nagu karulgi, on see petlik. Kaukaasia lambakoera agressiooni võib märgata vaid hetkeks muutuva, teile kontsentreeritud tigedate, väikeste, sugaval asetsevate silmade vaatest. Sellisele pilgule järgneb välkkiire rünnak
Karvkatte värvus on kaukaasia ja kesk- aasia lambakoertel mitmesugune. Erinevus on vaid mustas ja mustalaigulises värvuses, mis on iseloomulik ainult kesk- aasia lambakoertele. Erinevates kombinatsioonides ja toonides pruuni (shokolaadpruunist helebeezhini) esineb nii ühes kui teises tõus, ent kaukaasia lambakoera puhul peetakse seda veaks. Sarnane mõlemas tõus on ka karvkatte iseloom. Mõlemail on üks karvastruktuur suureparase, tiheda ja läbitungimatu aluskarvaga. Kattekarvade pikkuse alusel jaotatakse pika- ja lühikarvalisteks või vahepealse karvapikkusega koerteks. Kuid muude võrdsete tingimuste puhul näeb pikakarvaline kaukaaslane lühikarvalisest effektsem valja, pika karvaga asiaat aga vähem köitvam kui atleetliku kehaehitusega, musklitega mängiv selle tõu lühikarvaline esindaja.
Kõige iseloomulikumaks ja õigemaks vahepealse karvatüübiga kaukaasia lambakoera puhul loetakse küllusliku ja paksu, keskmise pikkusega, naha suhtes risti kasvavat, justkui turris aluskarvaga väga tihedat karvkatet. Taolisel juhul sarnaneb kaukaasia lambakoer kõige enam karule. Niisugune karv ei vaju alla ning koer ei kaota meeldivat valimust isegi karvavahetuse ajal.
Kesk- aasia lambakoertel erineb vahepealne karvatüüp mõnevõrra sellepoolest, et kattekarv on lühem kui kaukaaslsel, ent pikem lühikarvaliste isendite omast. Kattekarv on liibuvam, aluskarv veidi lühem pealiskarvast. Võrreldes omavahel kaukaasia ja kesk- aasia lambakoerte eelistatavamate tõusiseste tüüpide parimaid esindajaid, ei saa jatta märkimata, et nende seas leidub sarnast tüüpi, teineteisest nii eksterjöörilt kui käitumiselt üsna vähe erinevaid isendeid.
Seepärast tuleb nende sugulastõugude aretust teha erinevusi maksimaalselt rõhutavas suunas.